Meie päevil, mil bensiini hind püstitab pidevalt uusi Eesti rekordeid ning majandusminister räägib tõsisel ilmel uutest teede- ja automaksudest, on õige aeg küsida, kui mõistlikud ja kestlikud on meie praegused sõidukikasutusharjumused? 

Oma küsimusele vastamiseks vaatame, mida räägib meile meie liikumisharjumustest Arenguseire keskuse koostatud ja maikuus ilmunud liikuvusuuring ning mängime ideedega, kas eelistaksime tulevikus hübriid- või elektriajamit sisepõlemismootorile või loobuksime auto omamisest selle jagamise kasuks. Oleks see tehtav?

Uuring kinnitab, et oleme omandi usku autorahvas, sest ligi pooled vastanutest (48%) liiguvad oma peamistesse sihtkohtadesse isikliku sõiduki roolis. Auto kasutamine kasvab hüppeliselt 15-25 vanuserühma 34% pealt järgmistes vanuserühmades sujuvalt tõusvas joones 51-63% peale. Võime järeldada, et kui noor täiskasvanu teeb endale tudengieas load, hangib ta hiljemalt ülikooli lõpuks nii isikliku auto, kui selle igapäevaseks kasutamiseks piisava sissetuleku.

Mu välismaa sõbrad, kellele olen näidanud Eestit, on alati nii pealinna peatänavatel kui ääremaa alevikes märkinud, et eestlased elavad hästi. Selle järelduse teevad nad nähtud automarkide ja mudelite pealt. 

Võimalik, et tegemist on ennast taastootva ühiskondliku normiga, mille juured asuvad postsovetlikus siirdeühiskonnas, kui automarkide valik ja kättasaadavus tõusid hüppeliselt, kuid ühiskonna suhtelise vaesuse taustal ei saanud autost mitte niivõrd tarbeese, kuivõrd omaniku jõukuse näitaja, mis kuulus selle kasvades vahetamisele uuema, suurema ja uhkema vastu. Isad ees, pojad järel. 

Ütlen nii, sest uuringu andmetel on isikliku- ja ühistranspordi kasutamine Eestis segregeeritud soo-, hariduse-, vanuse-, ja rahvuspõhiselt. Ühistranspordiga liiguvad statistiliselt keskmisest (keskmine on 22%) enam naised, muust rahvusest elanikud, 15–24 aastased, madalama haridusega inimesed ja Tallinna elanikud. 

Sõiduauto juhi või kaasreisijana liiguvad statistiliselt keskmisest (keskmine 54%) enam mehed, 35–49 aastased, 65–74 aastased, kõrgema haridusega ning maa-asulate elanikud. Kui jätta kõrvale hajaasustuse ja meie maakonnaühistranspordi eripärad, on võimalus ja valik teha oma autoga iga väiksemgi “ots” elus hästi toime tuleva eesti mehe mõõdupuu. Alternatiivseid autokasutusvõimalusi sõidujagamisest autorentimiseni kasutab seevastu vaid marginaalsed 1-2% liiklejatest.

Kokkuvõttes pole ime, et meedia kaigub oigamisest, kui bensiini hind lööb jälle tasku pihta või kõlab mõte mistahes täiendavast auto- või teemaksust. Kuid sellest hoolimata me jätkame kas sotsiaal-kultuurilistel ja/või asukohapõhistel põhjustel auto kui ressursi ja  keskkonda koormava kulumaterjali ebaefektiivset ülekasutamist. Sest mis puutub autot kui ressurssi ja selle kasutamise efektiivsust, on üks jagamis- või rendimasin ühest isiklikust kümme korda efektiivsem. 

Küsimusele, kas me saaks paremini, annab uuring realistliku, kuid optimistliku vastuse. Muidugi saaksime, kui peamiselt kasutajamugavusi puudutavad teatud tingimused oleksid alternatiivide puhul täidetud. Ja kindlasti saame, kui nende tingimuste täitmine käib käsikäes paratamatu põlvkonnavahetusega liiklejate seas. Ning seda enam saame, kui me jõuame praeguse praktika jätkudes ummikute ja saastega taluvuspiirini.

Sest kuigi praeguse uuringu tulemuste järgi on oma liikumisviiside muutust valmis kaaluma alla poole Eesti elanikest, paistavad nende seast muutustele avatusega silma linnanoored. Kõige vähem on valmis muutuma ammu väljakujunenud igapäevased autokasutajad. 

Selles valguses uue normaalsuse kujundamiseks eestlaste liikumisharjumustes on meil mõistlik panustada noortele, kes ei oma veel massiliselt isiklikke autosid, elavad suuremates linnades või nende lähiümbruses ja kelle harjumusi on võimalik tingimuste loomisega suunata veel ühistranspordi- ja jagamissõidukite eelistamise suunas. 

Pean siinkohal heaks algatuseks elektritõukerattaid. Nende vaba kättesaadavus kasvatab tarbimisharjumuse, mis vähendab tulevikus lühiautosõitude arvu linnapiirkonnas. Et praegu kipub meie tõuksisõidukultuur olema kehvapoolne, seda pean ma ajutiseks kasvuraskuseks. Õpime pisitasa, õpime. 

Kuid mida teha väljakujunenud autoeelistajatega? Kumb oleks suurem väljakutse – võõrutada nad autost või panna neid järgmiseks valima elektri-, hübriid- või rohegaasimootoriga autot, või juba vesinikautosid? Uuring ütleb, et seni on eestlaste automaatne eelistus olnud sisepõlemismootoriga masin. 

Seda eelistust soosib ka tõik, et hübriid- ja elektrisõidukid olid turuniššilt ja hinnaklassilt reeglina eksklusiivsemapoolsed premium-, mitte rahvaautod. Õnneks on see tõik aga kiirelt muutumas, sest sisuliselt pea kõik autotoojad on oma mudelivalikusse eelmisest aastast toonud eriklassi elektriautosid. Ma arvan, et võti vaekausi nende kasuks kallutamisel on hoiaku, et auto vahetatakse isiku jõukuse kasvades välja suurema ja uhkema vastu, muutmine hoiakuks, et auto vahetatakse isikliku jõukuse kasvades välja järjest keskkonnasõbralikuma vastu, sõltumata masina mõõtudest ja kroomitusest.

Lootust selleks on, sest järgmise viie aasta perspektiivis pigem kasutaks hübriidajamiga autot pea võrdselt inimesi, kui sisepõlemismootoriga autot (vastavalt 38% ja 39%). Ideaalis võiks hübriid- või elektriajamiga auto olla hea palgaga eestlase viimane, täielikule väljaostmisele minev liisinguauto enne pensionipõlve, kujuneda esialgu niinimetatud uue kooli ehk Skandinaavia tüüpi Eesti pensionäri tunnuseks. Ja kui paralleelselt soetab sääraseid masinaid ka noorem ja keskkonnateadlikum põlvkond, toimubki tasapisi põhimõtteline pööre meie mootoritüübieelistustes. 

Kuid mis puudutab sammu võrra radikaalsemat lahendust ehk auto vajadusepõhist kasutamist selle rentimise või jagamise näol, siis selleks me veel nii valmis pole. Nende variantide kasutajad või võimalikke eelistajaid on Eesti ühiskonnas praegu ja lähemas tulevikus püsivalt marginaalne protsent, mis kõigub ühe ja üheteistkümne vahel- samas kui EU keskmine juba üle 7%. Samas arvab tervelt 24% vastanutest (EU keskmine üle 30%), et küllap kasutaks järgmise viie aasta jooksul sõidukijagamisteenust, mis tähendab, et päris lootusetult omandi usku rahvas me pole.

Et autojagamis- ja renditeenus läheks massidesse, peab see olema lihtsalt kättesaadav ja mõistliku hinnaga üle Eesti, ka maakondades. Kui praegu peab näiteks Kohtla-Nõmmel elav autorentija minema sõidukile järgi Jõhvi, sõitma üle poole tunni bussiga, siis robotitekesksed tulevikutehnoloogiad, nagu meil ELMO Rendis välja arendatud kaugjuhitav auto, teevad jagamis- ja rendimasinate kasutamise pikemas perspektiivis mõistlikuks ka hajaasustusega piirkondades. Kui auto hakkab tulema tellimise peale ise kasutaja juurde kuhu iganes üle Eesti, väheneb veelgi tung autot omada.

Kokkuvõtvalt leian, et järgmise kümnekonna aasta jooksul toimub meie autokultuuris kaks põhimõttelist murrangut – võimalikult suurte sõiduautode asemel lähevad moodi võimalikult keskkonnasõbralikud ning isikliku sõiduauto omamine pole enam ka maapiirkondades hädavajalik. Et nii läheks, on vaja paremate tingimustega alternatiive nagu senisest paremini toimiv ühistranspordivõrgustikku ning jagamismajandust ja nende propageerimist, et noorte põlvkonnal kujuneks nende eelistamine isiklikule (sisepõlemismootoriga) autole hoiakuks ning harjumuseks.